Delirio Amoroso

See suvemeenutuste kogum sai meie raamaturubriigi tähelepanu osaliseks vaatamata sellele, et tegu ei ole kokaraamatuga.



„Delirio Amoroso“ on raamat, mis viib lugeja ühte looduskaunisse ja (inimeste poolest) üksildasse Lõuna-Eesti suvekodusse. See on raamat, mille tegelased on näiteks järv, seened, rebasekutsikas, kobras ja metsmaasikad. Kaasakiskuvad suveidüllid (mis on nii vahetud, et järv justkui sillerdakski sinu linnakorteris) vahelduvad veelgi kaasakiskuvamate (me oleme ikkagist kergelt kokandushullud!) toiduidüllidega ja nagu Kersti oma raamatus väga tabavalt ütleb: "Toit ja meid ümbritsev keskkond on teineteisega tihedas seoses.... Maal olles on maitsemeel hoopis teistsugune kui linnas."

Retseptid ongi lihtsad ja lihtsad retseptid ongi sageli kõige paremad. Mõned näited: 

• Caesari salatit meenutav salat (selleks salatiks on parim Tallinna keskturult kaasaostetud ja juba veidi kõvaks kuivanud pikk sai).
• Kondenspiima sisse uputatud metsmaasikad (spikker juhuks kui olete jäänud kauplusest kättesaamatusse kaugusse ja teid vaevab metsik magusaisu).
• Unustatud roheline salat (hapukoorega!).
• Praetud kilupihvid (paljud peavad selle valmistamist liialt töömahukaks, kuid tulemus on siiski nii võrratu, et vähemalt üks kord suve jooksul tasub sellele aega raisata).
• Tarte tatin eesti hapude õuntega (Tarte tatini põhi on parim just õhukese ja muredana, mitte mingil juhul biskviidipõhisena, nagu paljudes kohtades pakutakse).
• Itaaliapärased paprikad – meil järele proovitud ja röstitud saiaviilul lihtsalt suurepärased!
• Maailma parim seenepirukas, mille retsept on Kersti kõige esimesest retseptivihikust, mille kirjutamist ta alustas 12-aastaselt (Retsept on pärit pro Malmilt (tädi seltskonnas nimetati kõiki prouadeks ehk pro-deks. Nad võisid aastakümneid tuttavad olla, kuid teietamine ja pro-tamine ei kadunud. Vaatamata sellele, et mina olin laps ja tema üle keskea daam, võttis ta mind arvestatava tegijana ja avaldas mulle mõned retseptid). 

Õhtusöök kui Tšehhovi novellis - foto raamatust

Palusime Kerstit, et ta meie lehel avaldamiseks ühe retsepti välja valiks ja tema valik langeski sellesamale seenepirukale. Proovisime järele ja oleme täiesti nõus, et pirukatainas on lihtsalt võrratu – samal ajal nii siidpehme kui ka krõbe.

Maailma parim seenepirukas

• 300g jahu
• 200g võid
• 200g hapukoort
• 1 tl soola
• 1 tl suhkurt
• Täidis:
• Kuhjaga pannitäis kukeseeni
• Riivitud juustu (nt Pecorino)
• Suts hapukoort
• Hakitud tilli

Praadige seentest vedelik välja. Peale jahtumist hakkige seened väiksemaks. Segage riivitud juustu ja hapukoorega. Lisage hakitud till. Maitsestage soola ja pipraga nii, et maitsed oleksid tuntavad.

Taigna jaoks hakkige rasvaine jahus täiesti peeneks. Segage hapukoores sool ja suhkur. Kallake siis hapukoor jahu sisse, segage ja sõtkuge seni, kuni taigen tuleb kätelt lahti. Keerutage käte vahel pall ja pange ta 2 tunniks külma. Siis rullige poolest tainakogusest jahusel pinnal suur neljakandiline õhuke leht, kuhu asetage piklikul kujul peale täidis. Tõstke taigna ääred üle täidise, vormige ilus pirukas, määrige pealt munaga ja pistke ahju. Küpsetage, kuni pirukas muutub pealt kuldseks. Antud kogusest tuleb 2 suuremat pirukat. Mina valmistan tavaliselt korraga poole kogusest ja jätan ülejäänu nädalaks külmikusse tulevasi loodusande ootama.

---
PS Kersti raamatus on ka üks nipp lumivalge pesu saamiseks. Meie proovisime selle nipi järele – linnakorter täitus lapsepõlve maakodust tuttava valge pesu keetmise lõhnaga – ja mis seal salata, pesu tuligi lumivalge! 

PPS Autor on retseptide sekka valinud palasid ka 1906. aasta "Majapidamise ja keedukooli söökide valmistamise õpetusest". Üks mõtteterake: "Maaperenaistel toitudega palju uhkustada ei maksa, sest ei  pea jõudu olema mitu toitu teha ega nende jaoks aineid muretseda, vaid peab sööma seda mis kodu juhtub olema."

PPPS – Raamatu pealkirja tähendus peitub järves, vanas kaasaskantavas raadios ja Klassikaraadios. Lugege ise järele :)

26.07.2010